Peidetud pärlid linnas Cinque Terre: Siseringi paigad eemal turistidest 2026

Vahetult Vernazza sadama kõrvalt algav, kuid sageli märkamata jääv kitsas kivitrepp viib üles järsu mäenõlva. See pole Cinque Terre Treenetöö tavaline ametlik matkarada, vaid pigem kohalike poolt kasutatav otsetee. Kui ronid piisavalt kõrgele, avaneb vaade Vernazza lahele, mis on hoopis teistsugune kui see, mida näed sadamast. Siin pole rahvast, vaid vaid tuule kohinat ja kauguses lainete loksumist. Edasi võib see salajane rada põimuda pisikeste aiamaade ja üksikute elamutega, pakkudes glimpe kohalikust elust, mis jääb turistide pilgu eest varjatuks. Mõned neist teedest võivad lõppeda imepisikeste terrassidega, kus saab istuda ja niisama mõelda. Aeg-ajalt võib kohata vanaprouat, kes oma rõdul taimi kastab või meest, kes väikest paati parandab. Need hetked on ehe Cinque Terre.

Kui otsid midagi sarnast Riomaggioris, siis suundu sadamast veidi vasakule, pea mere poole. Seal hakkavad silma järsud, tihti puuviljaaedadest ümbritsetud treppkäigud. Need pole kaartidel märgitud, kuid kutsuvad uurima. Vali mõni neist, mis tundub kutsuv, ja lase end viia. Pea meeles, et mõned neist võivad olla järsud ja liivad, seega mugavad jalanõud on olulised. Parim aeg selleks on hiline pärastlõuna, kui päike hakkab loojuma ja valgustab maju kuldse kumaga. See on samuti hea aeg väikese fotopausi tegemiseks. Ja miks mitte, broneerida koos oma reisipartneriga täiuslik matkarada, mida mööda avastada need kohad.

Porto Venere, mis tehniliselt ei kuulu Cinque Terrasse, kuid on selle läheduses ja samasuguse võluväega, peidab endas pisikest restorani, mille nimi on Trattoria Tre Torri. See asub veidi eemal peamisest sadamakai rinnast, tagasihoidlikus sisehoovis. Siin ei leiab menüüst ingliskeelseid küsimusi ega suuri pilte roogadest. Selle asemel saad nautida koduseid liharoogi ja pasta eripärasid, mille retseptid on edasi antud põlvest põlve. Eriti tasub proovida nende maja pastat - Tagliatelle al tartufo - kohaliku trühvliga. Atmosfäär on rahulik ja teenindus omanäoline, nagu oleks sattunud vana sõbra juurde külla. Siia jõudmiseks tuleb kõndida läbi kitsaste tänavate, mis annab juba omaette seiklusliku tunde.

Monterosso al Mare põhjaküljel, vanalinnast veidi eemal, asub paar väikest trattoriat, mis on eriti populaarsed kohalike elanike ja kalurite seas. Üks neist on Ristorante Miky. Kuigi võib jääda mulje, et see on tavaline turistikas, tasub uurida nende päevapakkumisi, eriti kui oled mereannifänn. Nad kasutavad sageli väga värsket kohalikku saaki ja pakuvad roogasid, mis ei pruugi olla iga turisti jaoks tuttavad, näiteks karaskid või teatud tüüpi meritigud. Siin on mõnus õhtustada, kui peavoolu restoranid on juba täis ja soovid midagi tõeliselt kohalikku. Samuti tasub uurida väiksemaid baare, mis pakuvad kergeid suupisteid (aperitivo) koos joogiga. Nad võivadki olla peidetud pisikesse kõrvaltänavasse, kus tunned end nagu avastusretkel.

Kõik teavad Monterosso peamist, suhteliselt laia liivaranda. Kuid vähesed eksivad põhja poole, Fegina ranna lõppu. Seal, kus kaljud algavad, tasub otsida väikest, sageli vaid kohalike teada olevat kivikliburanda, Fegina Vecchia. Sinne viib kitsas rada, mis algab ühest vanema osa tänavast. Vesi on siin kristallselge ja rand tundub pea privaatne, eriti hommikupoolikul, enne kui keskpäevane päike liiga kuumaks läheb. Randa pääseb ka väikese ronimisega mööda kaljut - seega ole ettevaatlik ja eelista seda, kui oled reisikaaslasega, kes sind vajadusel aitab.

Corniglias, ainsas külas, mis asub otse kalju otsas ja millel puudub otse rand, on alternatiiviks väiksed kaljupadjakud mere ääres. Kui kõnnid külast lõuna poole mööda rannikurajale viivat teed (Sentiero Azzurro), kuid pöörad enne sinna jõudmist järsult paremale alla, leiad mõned pisi-pisi lahesoppe. Need sobivad pigem jalgade jahutamiseks ja päevitamiseks, mitte suureks ujumiseks. Vesi on sügav ja kallas järsk. Kuid vaade külla ülalt, samal ajal kaldal lesides, on unikaalne. Need kohad ei pruugi olla mugavad, aga just seetõttu ongi nad nii erilised ja väheste poolt külastatud.

Paljud külastajad jäävad kinni peamistele väljakutele, kus sageli mängib muusika ja tantsivad turistid. Kuid Cinque Terre peidab ka vaiksemaid, intiimsemaid joogikohti. Vernazza peatänavast eemal, pisikesel väljakul nimega Piazza Marconi, leiab Uva Spina veinibaari. See on varjuliste puude all, kus saab nautida kohalikke veineid - muidugi eriti Sciacquetrat - ja nautida rahulikumat atmosfääri. Siin tulevad sageli kokku kohalikud pärast tööpäeva, et arutada päevasündmusi, seega saad hea mikrokosmose Cinque Terre elust. Baar pakub ka pisikesi suupisteid, nagu juustu- ja lihavalikuid, mida on mõnus jagada.

Manarola, tuntud oma maalilise vaatepunkti poolest, pakub samuti üllatusi. Via Discovolos paikneb väike, vaevu märgatav keldribaar nimega Nessun Dorma. Kuigi viimasel ajal on see pisut populaarsemaks muutunud, tasub siiski minna. Seal on terrass, mis pakub peaaegu sama imelist vaadet kui klassikaline vaatepunkt, kuid palju vähem rahvast ja intiimsem õhkkond. Nad serveerivad peamiselt kohalikke veineid ja Aperol Spritz'i, aga ka lihtsaid, kuid maitsvaid suupistekandikuid. See on ideaalne koht päikeseloojangu nautimiseks enne õhtusööki. Oluline on märkida, et see koht võib olla pisut rahvastatud ka talvel, seega tasub minna varem või hiljem, kui on võimalus.

Kõigisse viide külla leiab suveniiripoekesi, mis müüvad enamasti sama kraami - laiatarbekaupa ja massiliselt toodetud majakesi. Kuid kui otsida natuke tähelepanelikumalt, leiab ka ehedaid käsitöötooteid. Riomaggioris, pisikese sadamakai lähedal, on üks omanäoline pood nimega "Il Batik delle Cinque Terre". Siin müüakse käsitsi maalitud ja värvitud riideid, sallid, kotid ja isegi maalid, mis kõik on inspireeritud Cinque Terre loodusest ja värvidest. Omanik ise on sageli poes kohal ja jutustab oma töödest. See on koht, kus saad osta midagi tõeliselt unikaalset, mis kannab endas kohalikku kunstilist vaimu.

Monterosso vanalinnas, kuhu pääseb läbi tunneli, asub ka paar väiksemat galeriid ja töötuba, mis ei pruugi olla kohe silma hakkavad. Üks selline koht võib müüa käsitsi valmistatud keraamikat või kohalikest materjalidest valmistatud ehteid. Sageli ei ole neil suuri silte ega uhkeid vitriine. Nad asuvad vaiksemates tänavates, kus avastamine on osa naudingust. Kui satud juhuslikult sarnase ukse ette, astu julgesti sisse. Sageli on’s omanikud väga külalislahked ja rõõmustavad, kui keegi nende loomingut märkab. Sellised poed on alati hea koht, et teha mõte, kas soovid oma reisipartnerile või iseendale midagi erilist kinkida.

Et tõeliselt tunda Cinque Terre hingust, tasub õppida märkama pisiasju. Korniias (Corniglia), mis on ainus küla, mis pole otse mere ääres, on pisikene piazza, nimega Largo Taragio. Siin pole suuri kohvikuid, vaid paar pinki ja sageli on see koht, kus kohalikud hommikul kohvi joovad või õhtul kokku saavad. Jälgi, kuidas inimesed suhtlevad, kuidas kassid patrullivad kivistel tänavatel ja kuidas rohelised aknaluugid avanevad ja sulguvad. On lihtsalt kena istuda siin, jälgida vaikust ja imada endasse atmosfääri. See aken külaellu on midagi, mida paljud ei märka, kiirustades järgmise vaatepunkti poole.

Manarola ülemistel tänavatel, eemal sellest kuulsast vaatepunktist, leiab väikseid aiamaid treppide vahel. Siin kasvatavad kohalikud elanikud tomatiistandusi, basiilikat ja muid ürte. Aeg-ajalt näed kedagi oma väikest saaki korjamas või taimi kastmas. Need tillukesed rohelised oaasid keset kaljuseid maju näitavad, kuidas elu siin on olnud sajandeid. Need pole turistiatraktsioonid, vaid elavad osad küla igapäevast. Hoidu aiamaadele astumisest, kuid naudi vaadet eemalt. See on autentne pilk elu tasakaalule, mida elatakse käest kätte antud traditsioonide ja loodusega.

Kõik teavad Cinque Terre kuulsamaid vaatepunkte, kus turistid trügivad iga õhtu. Aga kui otsid rahulikumat kohta, kust nautida roosat taevast, siis proovi leida need pisut kõrgemale või kõrvalisematesse kohtadesse viivad rajad. Vernazza sadamast vasakul pool, kaljude vahel, kulgeb rada, mis viib ülesmäge. See ei ole ametlik matkarada, kuid sellel on oma võlu. Siin saad nautida vaadet küla katustele ja merele, ilma et peaksid mahtuma tihedasse seltskonda. Päikese loojudes maalib see kuldseid toone kõikidele majadele ja veiniaedadele. On mõnus siia ronida koos reisipartneriga, kaasas väike pudel kohalikku veini.

Riomaggioris, kui kõnnid küla peavoolu tänavatel ülespoole ja pöörad siis kitsale, vähem käidud rajale, mis suundub mere poole, leiad pisikesi terrassikesi. Need pole ametlikud vaateplatvormid, vaid pigem endised põllumaad, mis on aja jooksul tühjaks jäänud. Siin saad istuda kiviseinte najal ja vaadata, kuidas päike vajub Liguria mere taha. Mõnikord on siin näha ka kohalikke kalureid, kes oma paate sadamasse tagasi toovad. Need hetked on puhas kuld - rahulikud, ehedad ja unustamatud. Need kohad ei pruugi olla mugavad, aga just seetõttu on nad tõelised aarded.